1904 Hispano-Suiza brändi loomine.
Barcelonas asutatud Hispano-Suiza ajalugu ulatub aastasse 1904. Tehnikadirektor Marc Birkigt oli Šveitsi insener – sellest ka ettevõtte nimi. Tegemist oli luksusautodega, millega sõitsid kuninglikud pered, aristokraadid, suurte ettevõtete juhid ja kuulsad näitlejad. Maailma esimene tõeline sportauto, Alfonso XIII, oli nimetatud Hispano ühe suurima fänni ja kliendi kuningas Alfonso XIII järgi.
Prantsusmaa tõestas peagi, et tal on suurem turg Hispano-Suiza luksusautodele kui Hispaanial. Aastal 1911 alustas tööd kompletkeerimistehas Hispano France Pariisi äärelinnas Levallois-Perret. Tootmine viidi 1914.a. suuremasse tehasesse Bois-Colombes’i , nime all Hispano-Suiza.
Seoses esimese maailmasõja algusega, suunas Hispano-Suiza Marc Birkigt’i juhendamisel oma arenduse ja tootmise lennukimootorite ehitamisse. Birkigt’i lahendus ehitada lennukimootoreid oli oma ajast ees. Traditsiooniliselt toodeti lennukimootorid töödeldes valmis erinevad silindrid ja alles seejärel ühendades need karteriga poltliite abil. Birkigt’i uudne lahendus seisnes selles, et mootori plokk oli valatud alumiiniumist ühes tükkis, millesse läksid hiljem sisse terashülsid. Tootes mootoreid sellisel viisil, lihtsustas konstruktsiooni ja vähendas mootori kaalu, samas muutes mootori ka vastupidavamaks. Hispano-Suiza lennukimootorid, mis olid toodetud oma tehastes Renault’i ja Lorrain-Dietrich’i litsentsi all, said enam kasutatavaks lennukimootoriteks Prantsuse ja Briti õhujõududes, varustades üle poolte liitlaste hävituslennukitest.
Pärast sõda otsustati hakata tootma ise oma määrdeaineid Hispano luksusautodele. Hispano-Suiza tehnikadirektori Mark Birkigt’i ja Prantsuse ettevõtja Jean Dintilhac ’i poolt asutatud uus firma sai nimeks YACCO, millest sai peamine Hispano õlide varustaja.
1923.a. Hispano-Suiza Prantsuse haru nimetati Société Franҫaise Hispano-Suiza ning Hispaania emaettevõte suurendas selle aktsiakapitali 71%-ni. Prantsuse tütarettevõttele anti suurel määral rahalist toetust ja suurem iseseisvus, aga tehniline koostöö Hispaania ja Prantuse ettevõtete vahel oli alati tihedalt säilinud. Luksusautode tootmine suurenes Prantsusmaal, kuid Hispaania tehas suunas oma tootmise tavasõidukite ehitamiseks.
1930.a. alguses pakkus Jean Dintilhac koostööd Andre Citroén, kelle tehas oli varustatud Mobil Oil toodanguga. See pakkumine oli tehtud perioodil, kui selline Citroéni mudel nagu CF 6 F oli välja tulemas. Andre Citroén otsustas luua uue müügikampaania koostöös uue partneriga YACCO, et tõestada oma toodete vastupidavust.
Uus nutikas 8CV Rosalie mudel tegi oma debüüdi 1932 Pariisi autonäitusel, millel oli moodne monokokk kere ja 1452 cm3mootor, mida reklaamiti „Floating Power“ tehnoloogiaga (mootori kinnitused kere külge, mis vähendasid vibratsiooni). Citroén saabus Montlhéry autodroomile mudeliga 8CV 1933a. Seda kutsuti „Väike Rosalie“ (aga ka Rosalie IV või rekordi Rosalie), tänu oma kitsale, ilma katuseta ja kaheismelse kerele. Mõte seines selles, et näha, kui pikalt on võimalik selle autoga sõita, ilma remondipeatusteta koos erinevate võidusõitjatega.
Viis ACF kohtunikku ja kaheksa ajavõtjat hoidsid silma peal auto juures tehtavate töödega. Andre Citroén lõpetas võidusõidu lehvitades „Väiksele Rosaliele“ finiši lippu 27 Juulil 1933a.
Väike Rosalie sõitis 133 ööd ja päeva ja peatus, kui oli läbinud 300 000 km. See imekspandav ringide arv – 120 000 ringi keskmise kiirusega 93 km/h tõi Citroénile ülisuure avaliku tähelepanu. „Väike Rosalie“ purustas veel 300 uut rekordit. Peagi sai nimi Rosalie töökindluse sünonüümiks.
Alates 1930a suur osa ametlikest maailmarekorditest olid saavutatud koostöös Citroén’i ja YACCO’ga, millest 14 olid saavutatud vahemikul 1931-1932.a.
Samal ajal üritas YACCO tugevdada suhteid ka teiste autotootjatega, millest üks oli Ford. Maurice Dollfus, kes oli Ameerika Ühendriikide Ford Motor Company tütarettevõte Ford SAF pealik Prantsusmaal 1930a, määrati YACCO juhatusse. YACCO’st saab sponsor neljataktilisele Ford 19 CV (3,3l), mis saavutab 10 maailmarekordit 1930.a. lõpuks ja millest saab maailma kõige kiirem auto (180km/h).
1930. aastate lõpus saab YACCO’st ametlik Air France õlidega varustaja. Väga tihe koostöö säilib YACCO ja Hispano-Suiza lennukimootorite tootja vahel, mille mootorid olid laias kasutuses tsiviillennunduses.
YACCO saavutab suurel hulgal maailmarekordeid pärast teise maailmasõja lõppu. Citroén 2 CV saavutab 9 maailmarekordit aastatel 1953-1954.a. Võit 24 tunni Le Mans Grand Prix aastal 1952. Esimene võit Prantsusmaa ralli meistrivõistlustel 1963.a.
1988 aastal osaleb YACCO esmakordselt Paris-Dakar Rallil, toetades DAF meeskonda. Koostöös Mercedes-Benz’ga osaleb YACCO esmakordselt ka DTM sarjas autoga 190 E2.3-16.
1996. aastal võidab Monte Carlo Rally Patrick Bernardini autoga Ford Escort RS Cosworth.
1998. aastal toetab YACCO Vincent Perrot’it, kui kõige kiiremat pilooti kiirendusmaailmas, kes on saavutanud kiiruse 402,8 km/h isevalmistatud kiirendusautoga. 2006. aasta septembris saavutab ta uue maailmarekordi – 530,7 km/h paigaltstardist distantsil 250m.
Varasemalt olles juba saavutanud Prantsusmaa Ralli meistrivõistluste võidu, kordab YACCO taas seda 2013-2014 aastal.
2014 aastal võidab YACCO võistluse Pikes Peak International Hill Climb, mida on korraldatud alates 1916. aastast ja on tuntud ka kui „Race to the Clouds“. Võidusõit toimub aastas korra ja sõidetakse rajal, mille pikkus on 19,99 km, kurvide arvuga 156, kõrguste vahega 1440m ja finišiga, mille kõrgus on 4300 m üle merepinna. Meile kõige tuntumad varasemad võitjad sellelt võistluselt on Ari Vatanen ja Sebastien Loeb.